Kuidas saaks see monument olla vähem Nõukogude-, laiema ja tänapäevasema tähendusega ning muutuda selliseks vastumeelse tundeta, et oleme midagi tsenseerimas/kustutamas?
Kaks versiooni Tehumardi lahingule pühendatud memoriaalist:
I
Vabu kohti ei ole / Anonüümsed isiksused
Hauakivi vormi, lõigatud tahukat, paljundatakse ja lisatakse uued tahukad olemasolevate vahele nii, et kivide vahele ei jää enam (kõndimis)ruumi. Oleme sunnitud ühishauda kaugemalt vaatama. Uued, „valge lehe“ võtmes tahukad erinevad olemasolevatest selle poolest, et need on ilma kirjadeta ning on kõik erineva kõrgusega – on nii olemasolevatest madalamaid kui ka kõrgemaid. Tervik jääb sellisena vähem homogeenne ja sõdurjas. Uued kivid on neile, kes surid toona ja ei saanud kirja pandud, ja neile, kes surevad tulevikus ja ei saa kirja pandud. Viisnurgad jäävad alles, kuid need on kaugusest raskemini vaadeldavad ja uute tahukate poolt ka osaliselt varjutatud.
II
Peaaegu igavene tuli / Kuidas toita mälestust
Hauakividele asetatakse täpselt sama kujuga päikesepaneelid. Hauakivide vahel, maapinnaga samal tasapinnal, on otse taevasse suunatud peenikese valgusvihuga valgustid. Päikeseenergia kogutakse akudesse. Õhtul-öösel ja hämarama ilmaga annab see ühtse, otse taevasse suunatud valgusansambli. Selliselt on mälestusmärk osa ajast n-ö välja- ja osa ajast sisselülitatud asendis, nagu ka mälestused meie teadvuses ja mälestusmärgid poliitilises diskursuses.